Keemiline koorimine

Keemilised koorimised ilusalongides – tänapäeva lahutamatu koostisosa nahahoolduses. Naha koorimise protseduur ulatub oma juurtega sügavale muinsuseaega. Kleopatra suples naha noorendamiseks eeslipiimas. Muinasroomlased kasutasid naha koorimiseks viinamarjade pressimisest saadavat massi.

Naha koorimise juurutamine tänapäeva professionaalse dermatoloogia praktikasse assotseerub eelmise sajandi kuulsa saksa dermatoloogi dr. Unna nimega, kes pärandas meile kuulsa resortsiinhappepasta retsepti. Just nimelt see hape oli pikka aega paljude dermatoloogiliste ja kosmeetiliste koorimisvahendite põhikoostisosaks.

20.sajandi alguses viis prantsuse kirurg Le Gasse läbi katse eemaldada põletusarmid kontsentreeritud fenooliühenditega. Katse alusteks valis ta I maailmasõja invaliidid. Kuna preparaatide retsepti hoidsid autor ja tema perekond saladuses ei leidnud tema meetod laialdast kasutusala.

Seoses ilusalongide keti laienemisega ja kiire arenguga kogu maailmas, eriti Ameerikas, kasvas ka taoliste keemiliste koorimiste vajadus. Hakati kasutama erinevaid aktiivseid keemilisi preparaate. Osa neist kutsusid esile tõsiseid nahapõletusi ja jätsid inetuid arme. Põhjalikud teadusuuringud, kus panid aluse keemilise koorimise metoodikale, algasid 20.sajandi keskel Ameerikas sellised teadlased, nagu Litton, Gordon, Beyker ja Reznik, pakkusid välja terve rea erinavaid skeeme keemiliste koorimiste teostamiseks. Kahjuks olid nad läbiviimiseks kõik siiski üsna keerulised. Tänapäeval kasutatakse ameerika dermatoloogi O’bagi süsteemi, mis formuleeris kaasaaegse põhjapäeva kontseptsiooni dermatoloogilise keemilise koorimise teostamiseks.

See seisneb alljärgnevas:

  • nahka ettevalmistav eelkoorimine
  • naha keemiline koorimine
  • järelkoorimine

Tänapäeval on keemilise koorimise protseduur muutunud kosmeetiku lahutamatuks tööarsenaliks. Ehkki keemiline koorimine omab iidseid traditsioone lubab kaasaaegse kosmetoloogia areng spetsialistidel täpselt otsustada selle protseduuri näidustuste ja vastunäidustuste üle, klassifitseerida koorimisi eri sügavuste ja liikide järgi. Valides erinevate koorimisprotseduuride vahel ja andes oma patsientidele erinevaid soovitusi tuleks kindlalt teadvustada endale antud koorimisprotseduuri mõju ja planeerida selle tulemusi. Teisisõnu nahaehituse põhjalik tundmine on edu pant.

Koorimised jaotuvad:

  • Mõju viisi järgi:
    • füüsilised
    • keemilised
    • ensümaatilised;
  • Sügavuse järgi:
    • pindmised – (superpindmised/pindmised) haaratud on epidermis kuni basaalmembraanini
    • keskmised – läbib basaalmembraani jõudes derma papillaarkihini
    • sügavad – haaratud on epidermis, basaalmembraan, papillaarkiht ja võrkkiht.

Kõik ülaltoodud koorimise viisid teenivad ühte eesmärki – kutsuda esile lokaalne stressiseisund nahas, mis olenemata koorimise viisist väljendub alljärgnevate muutustena:

  • kujuneb mittespetsiifiline põletik
  • naha basaalkihis kiireneb rakkude jagunemine
  • aktiviseeritakse melanotsüüte e. pigmentrakke
  • aktiviseeritakse fermente, mis mõjutavad naha kollageeni ja elastiini lõhustumist, samuti derma rakuvaheainet (kollagenaasi, elastaasi ja hüaloranidaasi).
  • kiireneb sarvkihi eemaldumist
  • aktiviseerub fibroblastide tegevus s.t. uue kollageeni, elastiini ja rakuvaheaine tootmine
  • suureneb lamallaargraanulite sekretsioon, mis sisaldavad epidermaalbarjääri lipiide, tõuseb nende lipiide sünteesi kiirus.

Seejuures on huvitav täheldada, et erinevad koorimise metoodikad omavad sarnased kõrvalnähte: põletik, hüper- ja hüpopigmentatsioon, armide moodustamine. Loomulikult annavad enamagressiivsed meetodid suuremat efekti, kuid samas on ka rohkem kõrvalnähte.

Kuidas saavutada maksimaalselt positiivset tulemust nii stressirohkelt protseduurilt nagu keemiline koorimine ja seejuures vältida negatiivseid tagajärgi? Eelkõige, tuleks koguda patsiendi anamnees.

Naha koorimisega me kiirendame naharakkude loomulikku uuenemist ja surnud rakkude e. epidermise sarvkihi eemaldumist. Naha koorimine annab kiire ja nähtava tulemuse – nahk muutub puhtaks ja pehmeks, paraneb naha struktuur, sileneb reljeef ja naha värv. See protseduur sobib kõikidele nahatüüpidele alates probleemsest aknenahast lõpetades kuiva ja vananeva nahaga.

Dermatoloogiline keemiline koorimine (DKK) on naha reljeefi silumine keemiliste ainetega, mille eesmärk on naha defektide kõrvaldamine, mis on põhjustatud selle vananemisest , endokrüünsetest kahjustustest, päikesepõletusest, aknest jne.

Erinevate DKK liikide aluseks on kolm põhilist toimet:

  1. olenevalt sügavusest naha rakukihtide eemaldamine
  2. uue epidermise kasvu stimuleerimine
  3. aseptilisi põletikureaktsiooni esilekutsumine, mis provotseerub derma uuenemist.

Keemiliste koorimiste spekter on oluliselt laienenud tänu USA nahaarstide Van Scott’I ja Kligmann’I avastustele alfahüdroksiidhapete (AHA) ja A vitamiini kosmeetiliste omaduste osas. Tänu glükoolhappe imelistele omadustele (mille valem on muide kõige lühem kõikidest teadaolevatest AHA hapetest) arenes alates 1992. aastast Ameerikas ja 1993-1994.aastast ka Euroopas kiirelt uus mood dermatoloogiliste keemiliste koorimiste osas.

DKK näidustused:

  • Naha ebatasane struktuur
  • Hüperpigmentatsioon
  • Akne ja aknearmid, laienenud poorid
  • Fotovananemine
  • Kortsud laubal, silma- ja suuümbruses
  • Striiad

Samuti on teada absoluutne nimistu DKK teostamise vastunäidustused. Sõltuvalt ühest või teisest probleemist valitakse kas pindmine, keskmine või sügav DKK. Selleks valitakse vastav keemiline aine ja selle optimaalne kontsentratsioon.

Keemilise koorimise ajal:

  • nõrgeneb keratinotsüütide agdeesia, mis põhjustab epidermise teatud kihtide eemaldumist
  • pidurdub melaniini süntees
  • tekib aseptiline põletus, mis omakorda põhjustab fibroblastide aktiviseerimise – tõuseb kollageeni, elastiini ja rakuvaheaine -(eelkõige hüaluroonhappe) süntees. Aseptilise põletiku baasil aktiviseerub vere- ja lümfiringe, tänu millele paraneb naha jume, aktiviseeritakse epidermise ainevahetust
  • paraneb bioloogiliste aktiivtoimeainete imendumine nahka läbi basaalmembraani. Kõige enamlevinud koorimise meetod on pindmine naha koorimine, mille puhul on kõrvalnähtude protsent kõige madalam. Kahjustus ei ulatu niivõrd sügavale, kuid haavab bioloogilisest seisukohast lähtudes väga tähtsat tsooni – sarvkihti ja seepärast mõjub nahale siiski stressina. Sarvkihti järsk õhenemine aktiviseerib basaalkihi rakkude jagunemist ja suurendab epidermaallipiidide sünteesi.

Pindmist koorimist soovitatakse kasutada enam suurepoorilisele nahale ja kerge aknevormi puhul. Samuti on ta tulemuslik esimeste kergemate vananemisilmingute puhul ning eelnevate hüperpigmentatsioonide puhul. Seejuures on oluline ära märkida , et pindmine DKK normaliseerib ka kuiva nahka. Pindmisi koorimisi puhul toimib keemiline aine vaid epidermise piirides kuni basaalmembraanini. Pindmiste koorimiste liider on ilmselgelt glükoolhape. Glükoolhape erineb teistest AHA hapetest lühikese süsiniku keti poolest, tänu millele imendub ta kiiremini ja sügavamale epidermisesse.

Viimaste aastadega on glükoolhappe populaarsus järsult tõusnud tänu avastustele, mis viitavad kõrge protsendiga glükoolhappe omadusele sünteesida kollageeni ja glükosamiinoglikaane dermas (naha pinguldamise efekt). Lisaks sellele on avastatud glükoolhappe antioksüdatiivne ja põletikuvastane toime. Üheks oluliseks näitajaks, mis määrab puuviljahapete läbivuse astet epidermisesse on ph. Mida lühem on süsiniku kett ja madalam ph, seda kiiremini preparaat imendub nahka. Peale kooriva efekti on puuviljahapetele omane melaniini tõhustamine ja melaniini sünteesi osaline blokeerimine melanotsüütides. Just seepärast eeliistatakse AHA happeid vananeva, jumetu ja ealislik muutustest tingitud pigmentlaikudega naha puhul. Kuna tulemused pole niivõrd püsivad, siis soovitatakse uute pigmentlaimede tekke ärahoidmiseks teostada korduvaid pindmise keemilise koorimuse protseduure. Paralleelselt tuleks kindlasti kasutada pidevalt päikeseblokaatoreid.

Keskmise sügavuse DKK-d soovitatakse teostada püsivate endokrünse päritoluga püsivate hüperpigmentatsiooni probleemidega, akne-järgsete armide, sügavate kortsude ja enneaegse vananemise (põhjustatud solaarkahjustusest) puhul.

Keskmine DKK ulatub derma papillaarkihini läbides tervenisti epidermist ja basaalmembraani. Keskmise sügavusega koorimise puhul on eelistatuim vahend triklooräädikhape (TCA), mis kutsub esile kunstliku keemilise põletuse ning mille mõju sügavus sõltub happe kontsentratsioonist. Selleks, et kindlustada TCA ühtlane imendumine nahka, tuleks eelnevalt teostada naha pinna silumist vastavate meetoditega, taotledes võimalikult ühtlase paksusega naha saavutamist. Selle eesmärgi täitmiseka on kõige efektiivsemad glükool- või retiinhappe tooted.

Järelkoorimise etapides, mida teostatakse selleks, et vältida koldeliste pigmentlaikude tekkimist, kasutatakse hüdrokinoon preparaate, mis suruvad alla melanotsüütide aktiivsust. Seejärel kasutatakse 3-6 kuu vältel päikesekaitsevahendeid.

Keskmise sügavuse DKK tehnika ja teostus on küllalt varieeruv ning sõltub naha ehituse iseärasustest ja püstitatud eesmärkidest.

Kokkuvõttes võib öelda, et naha keemiliste koorimiste kasutamine, eriti pindmiste ja kergemate vormide puhul on efektiivne, kergesti teostatav ja madala riskiastmega protseduur.

Dr. Irina Medvedeva

Loe lisaks